Kaia Kapsta: Eesti elu stressirohkus ja alaline rahulolematus tuleneb paljuski purunenud suhetest

Eesti ühiskonnas on palju räägitud pereväärtustest. Sellest, et lapsed vajavad isa. Kes ei tohi ära minna. Ja sellest, et lapsed vajavad ema. Kes peab alati olemas olema.
Kuid vähem on räägitud sellest, mida perekond annab mehele ja naisele. Ta annab palju.

Ühiskonna vaimne tervis sõltub perekonna tugevusest – milline on mehe ja naise omavaheline suhe, ühiskonna alustala. Kui see on sidus ja tulevikku vaatav, on kogukond kestlik ja teiste riikidega konkurentsivõimeline. Perekondade elujõulisusest sõltub riigi majanduslik käekäik. Kui lapsi ei sünni ja neid ei harita, ei kasva ka majandus.

Me võime arutleda selle üle, kas ühe või teise poole jaoks oli suhe muutnud talumatult kurnavaks. Kui kuulata ära üks lahku minna sooviv pool, on üsna selge, et süüdi on teine. Kui ära kuulata ka teine pool, on kindlasti süüdi esimene. Kuid iga kriis, iga lahutus mõjub laastavalt mitte üksnes mõlema osapoole emotsionaalsele, vaid ka füüsilisele tervisele.

Uuringud kinnitavad, et mitmed vaimse tervise häired saavad alguse meeleolulangusest, mille hülgamine kaasa toob. Kahjuks on enamasti hüljatavateks lastega emad. Purunenud perekondade lapsed kalduvad jagama oma emaga tema kurbust ning kannavad oma hinges oleva valu üle tulevastesse suhetesse. Laste jaoks on lahutus sama ränk kui lein. On leitud, et rängemgi.

Emotsionaalse anoreksia ajastu

Haiged ja õnnetud inimesed ei moodustada tervet ühiskonda. Inimene, kes tunneb, et tema elus on midagi väga puudu, ei saa heldelt jagada hoolivust ja armastust, siirust ja suuremeelsust. Kui ühiskond on pidevas tundenäljas, võib see kujuneda emotsionaalseks anoreksiaks – me ei suudagi armastada.

Mehe ja naise vaheline terve suhe loob parema eelduse laste saamiseks ja kasvatamiseks. Me kurdame, et meid on vähe. Kuid miks meid on vähe? Meie omavahelised suhted on paigast ära. Naistes ei ole kindlust, et tulevane laste isa ka laste tulles neid soovib kasvatada. Meestes ei ole kindlust, et neil on majanduslikku jõudu need lapsed üles kasvatada.

Ma ei arva, et kõigile inimestele sobib klassikaline perekond. Laste saamine ei saa olla ühiskondliku surve objekt. Kindlasti on avalikus elus olevatelt naistelt, kelle vanus ületab kolmekümmet, ajakirjanike poolt ebaviisakas igal aastal küsida: kas olete mõelnud ka emaks saamisele? Inimesi ei tohi pere teemadega rünnata: see on sügavalt isiklik asi. On palju neid, kes väga tahaks lapsi, aga ei saa. Ka selline õnnetus ründab paarisuhet väga valusalt. Paar peab leidma oma raskustes pigem toetust ja mõistmist.

Aga ühiskond kui tervik peab olema avatud ja soosiv laste juurdesünnile. Eriti selline ühiskond nagu Eesti – mis vajab säilimiseks ja ellu jäämiseks järelkasvu. Selleks on vaja armastust ja selle vilju – lapsi – väärtustada. Ema ja isa peab olema uhke olla. Väärtustada tuleb perekonda naisest ja mehest – nende armastustest lähtuvalt.

Abielu on tervisele kasulik

Armastus tähendab inimeste jaoks erinevaid asju. Me mõtestame armastust kui iha või kui hoolivust ja palju muudki. Armastuses on olemas kõik see, milleks me teda peame. Ta on meeldivus, mis ei möödu. Ta on pingutus, millest me ei taha mingil juhul loobuda, juhul, kui oleme sellesse panustanud. Ta on ka lähedusest tekkiv ühendus, mida on võimalik aja möödudes taas avastada ja kokku liita, kui ollakse selleks piisavalt motiveeritud.

Uuringud kinnitavad, et abielus inimesed on tervemad ja elavad kauem. See ei tähenda, et suhetes ei ole pingeid või lausa tülisid, kuid inimesed, kes on sunnitult üksikud, on paratamatult õnnetud. Kui me millestki väga unistame ning see unistus ei täitu – nt perekond ja lapsed – kannatame paratamatult. Igal juhul on parem, kui saad oma muret elus kellegagi jagada – ja tihti aitab valu leevendamine ka leevendajat ennast.

Meie esmane võitlus ei peaks olema mitte see, kas samasoolised saavad kooselu- ja lapsendusõiguse või mitte, vaid see, et mehed ja naised saaksid olla oma suhetes need, kes nad on. Esmalt mees ja naine ning seejärel isa ja ema.

Eesti elu stressirohkus ja alaline rahulolematus tuleneb paljuski purunenud suhetest ja ka vastupidi. Kui me ei suuda ravida omavahelisi suhteid, ei suuda me luua ka elukeskkonda, mis on turvaline ja helgema tulevikuga. Töökohad, kus on närviline töökeskkond, kannatavad pideva kaadri voolavuse all. Kodud, kus ei ole tore olla, lakkavad olemast kodud.

Loomulikult on inimeste isikuomadused erinevad ning kõiki paarisuhteid päästa, hoida ja kaitsta ei õnnestu. Isegi kui mõlemad pooled on „süüdi“, ehk teisisõnu – ehitavad ühiselt üles nendevahelist pingelist suhtedünaamikat, võib üks pool teha siiski enam samme, mis ei ehita suhet, vaid lammutavad seda. Samme, mis saavad takistuseks läheduse tekkele. Kas meil jagub piisavalt teadlikkust enda osa nägemisele selles…?

Ühiskonnana peame pereväärtustest ja lastele eluterve keskkonna tagamisest rääkimisel lähtuma rohkem mehe ja naise suhtest. Lapsed on tähtsad, nad ei tohi kannatada, kui isa ja ema suhe on mõranenud. Kuid tugev mehe-naise suhe loob ka tugeva isa-ema suhte. Riigi ja ühiskonnana oleme palju edukamad, kui meil on rohkem armastust – mehe ja naise vahel. See on perekonna algidee ja sügavam mõte.

Me ei vaja täna enam ilmtingimata enda kõrvale kedagi ainult selleks, et meie elulised vajaduse toidu ja pea kohal oleva katuse oleksid kaetud. Armastus, lähedus ja mõistmine on tänasel päeval koosolemise ülimaks eesmärgiks. Oleme rohkem kui iialgi varem teadlikud oma baasilistest vajadustest olla märgatud, väärtustatud ja tunnustatud. Aga kuidas sellise suhteni jõuda, kui tunnetekultuuri vallas ei ole ümbruskonnast eriti palju häid eeskujusid võtta, keda spontaanselt mudeldada võiksime?