Rein Taagepera järelehüüe oma naisele Marele (16. mai 1938 – 24. aprill 2013)
Marele ja minule on mõnelt poolt öeldud, et oli meeltliigutav, kuidas me Metsa ülikoolis rääkisime teine teise toetamisest ja sellest, kui palju üheskoos arenemine kahele inimesele tagasi annab. Ja on avaldatud arvamust, et meie juhtumis on ka saatuse loosiõnn naeratanud – et sellist tandemit ei saa tahtejõuga moodustada. Jah ja ei.
Tahtejõuga tavalises mõttes tõesti ei saa, sest see tähendab harilikult omaenda tahte läbiviimist. See on abi-elu surm. Abielus on vastupidi vaja omaenda tahtest loobumist. See aga nõuab tihtipeale rohkem tahtejõudu kui oma tahte läbiviimine. Selleks on vaja enesekindlust. Iseenda suhtes ja ühiskonna suhtes, kui see pilkab abikaasale järgi andvat meest tuhvlialuseks. Näen palju mehikesi, kes selle pilke hirmus on valmis tegema rumalusi, mis abielu nõrgestavad.
Kui paljudel juhtudel on vaja järgi anda? Kaugelt enam kui pooltel, kui tahab, et oleks tegelikult tasakaal. Neid juhtumeid, kus teine järgi annab, neid me ju tihtipeale ei märka. Võtame neid enesestmõistetavalt.
On suhteid ühiskonnas, kus oma tahte läbi viimine viib edasi. (Kuigi sealgi on valida, kui palju tahetakse olla kardetud ja kui palju lugupeetud. Mõlemat täies ulatuses ei saa.) Abielus aga viib oma tahte liigne läbi viimine tagurpidi, kui kogu asja mõte on abi-elu.
On mehi, kelle jaoks on olemas tema naine ja tema sõbrad – kaks eri kategooriat. Mare ja mina olime üksteise parimad sõbrad. Kas see oli õnneloos? Ei, sest me olime sõbrad juba siis, kui otsustasime abielluda. Jah, kuna meil õnnestus sõprust hoida ja süvendada, siis kui seksuaalne külg etteteatavalt jäi pikapeale vähemaks.
Kas on õnneloos, et saab sõbraks teisest soost inimesega? Jah ja ei. Kui suhtled ja abiellud sekspommiga, kel on peas vähe, siis on raskem sõbraks saada. Ma tunnen seda kiusatust. Kui suhtled sekspommiga, kel pole südant, siis on lootusetu. Siis valid teadlikult mittevõitva loosi.
Kuidas sa ette tead, kas tal on südant? Pead ennast avama, teades, et seda võidaks halvasti kasutada. Julgus olla nõrk, teha end haavatavaks. See on raske. Eriti mehele. Aga ilma ei saa.
Kui sa ennast ei ava, siis ei saa teine seda ju ka hästi kasutada, et ennast avada. See on, kuidas armastus seondub sõprusega. Muidugi peab sul endal olema südant, aga nii nagu lihaste puhulgi, see on kah suuresti treeningu asi. Lävimises oma sõbrast abikaasaga arendad seda. Eriti kui su südant on varem taand arendanud suhtlemine ilkuvate teismelistega, nii nagu minagi seda osalt olin ja osalt näitlesin. Mõned jäävad sellesse arengufaasi kinni eluajaks.
See kõik on mehe vaatenurgast. Naise vaatenurgast kehtib põhiliselt sama, erinevas sõnastuses.
On kultuure, kus abielupartneri valivad vanemad. Esineb õudseid möödalaske, aga kujuneb ka väga sõpruslikke abielusid. Lähtepunkti eeliseks on, et ootused on madalad ja seega pettumust vähe. Ei saa endale ette heita, et tegin vale valiku. Armastusabielu puhul on see kerge tulema, niipea kui kerkivad esimesed paratamatud vastuolud, kus peab olema küllalt enesekindlust, et järgi anda. Ei, ei ole tehtud vale valik. On vaid tavaline olukord ja vaja paar aastakümmet koos selle kallal töötada.
Liiga kerge on mõelda, et mis Marel ja minul viga, kui olime nagu turteltuid. Me olime tavalisemad. Meil olid omad arusaamatused, hõõrded, tülid ja norimised. Mare ei soovinud, et ma neid mälestustes esile tooksin. Aga jah, meil säilis põhiline lugupidamine ning ausus teineteise vastu – ja teadmine, et see on vastastikune. Pärast aastakümneid, nii nagu Mare seda väljendas, “lõpuks ei viitsi enam tülitseda, et kes peale jääb”. Selleks aga peab ennast esimestel aastakümneil vaos hoidma.
Kõik ei tarvitse sugugi jagada Mare ja minu arusaamu rahuldust pakkuvast elust. Sel määral kui neid jagatakse, on siin mõtteid, kuidas sinnapoole liikuda. Kõik see oleks nagu kirjutatud teismelistele, kes saavad alata otsast peale. Aga kunagi pole hilja, kui on julgust ja tahtejõudu olla nõrk.
Lisan lõigu raamatu käsikirjast “Mare ja mina – mälestusi 1960–1970”.
Oled täiuslik, nüüd muutu!
Suvel 1961 liikusime Marega Helsingist Marrakechi ja tagasi Hamburgi, et naasta Põhja-Ameerikasse, kus abiellusime. Kui Helsingis elasime Marega lähestikku, siis suvel olime peaaegu pidevalt koos, samas autos, samades tegevustes, samas hotellitoas, või Marrakechis vähemalt kõrvaltubades. Seega olime tihedamalt koos kui hiljem abielus olles, kus kummalgi olid eraldi õpingud, tööd ja tegemised. Enamiku ajast oli tore olla koos.
Olime varem elanud pikki aegu üksi. Siis sai oma toas kõike seada oma tahtmist järgi ja ringi liikuda, ilma et keegi teine jääks ette. Oma vanemate perekonnaski elades oli oma autonoomne tuba või toanurk. Nüüd seda polnud. Aastakümned hiljem nägime näidendit You Are Perfect, Now Change – oled täiuslik, nüüd muutu. Meil oli see täpsemalt “Sa meeldid mulle hiiglama moodi, aga nüüd katsu end mulle veel meeldivamaks teha” – tehes pisikesi igapäevaseid toiminguid just nii, nagu mina olen harjunud tegema.
Veel palju hiljem sõnastasin seda nii: “Koolis tehakse enne töö ära ja siis saadakse tunnistus. Abielus saab enne tunnistuse ja siis alles abielu ülesehitamise töö algab.” Tuleb õppida teisega arvestama selles lähikeskkonnas, kus varem ei pidanud seda tegema, vähemalt mitte võrdsuse olukorras. Abielu on ju hoopis teine suhe kui saada vanematelt korraldusi, või jagelda venna või õega, vanemate olles vahekohtunikud.
Kõike seda lähedust saime suvel 1961 veelgi rohkem kui hiljem, pärast abiellumist. Saime seda kuhjaga just siis, kui polnud ettevalmistust. Pidi ikka küllalt suur armastus olema, et sellel treeningul vastu pidada.
Tagantjärgi võib muidugi mõelda, et mida siis õige oodata. Spordis ei saa tippsaavutusi ilma treenimata. Õpinguis ei saa oskusi ilma õppimata. Miks siis arvata, et nii tähtis tegevus nagu pere loomine tuleb harjutamata ja pingutamata? Võibolla oleks õppimise ja spordi puhul kah suurem kiusatus pooleli jätta, kui tunnistus ette kätte antakse – et siin on diplom või medal, katsu nüüd õppida-treenida, et saada selle vääriliseks! Seda teoreetilist külge me suvel 1961 veel ei teadnud.
